- Stuudio väike aken annab päevavalgust just nii palju, kui muusika tegemiseks vaja on. Antti Kuosmanen on harjunud oma „mehekoopa“ pimedama õhustikuga, see teda ei segada. Muusika tegemine on nii sissevõtav, et seal pole palju aega maastikuid vaatama, ütleb Antti. Kuosmanen on teismelise eas alates käinud kontsertidel, esmalt isa orkestri koosseisus ja hiljem oma bändiga. Peaaegu sama kaua on ta teinud oma muusikat, esmalt vaimustamatute magnetofonidega ja hiljem tehnoloogia arenedes oma kodustuudios.
- Aastate jooksul on stuudiosse kogunenud mitmesuguseid pillid ja tehnilisi seadmeid, millest osa on aeg juba mööda ajanud. Kuosmanen tutvustab kümnendite vanust trummikomplekti ja mainib, et selle turuväärtus on nüüd kõrgem kui uue ostmisel. Seega väärdib ka vananenud tehnika enne müümist kahekordseid mõtteid. See võib elada uut renessansi, ja need seadmed kannavad alati ka veidi emotsioone endas, tunnistab Kuosmanen.
- Kuosmanen ei suuda hinnata kontserditegevust ega tööd kodustuudios ei üksteise asemele. Need ei ole kas või, vaid pigem nii kui ka. Kui mõnel nädalavahetusel hiilib ta hommikul kell kuus stuudiosse ja kõik õnnestub, siis on see ilus tunne, kirjeldab Kuosmanen. Teisalt aga publiku koheline tagasiside kontserdil võib tekitada sarnase õnnestumise rõõmu. Kuigi tehnoloogia on mõlemas olulisel kohal, algab tegevus siiski inimesega. Loovust ei saa tehnoloogiaga asendada, ütleb Kuosmanen.
- Lõpuks annab helilooja väikese vaatepildi stuudiotöö rutiinidest. Raadio Sandellsi uus lugu muundub esituskõlbulikuks. Antti helistab Katariina Keinäselle, mängib loo demo ja kohe lepitavad nad tulevase salvestuspäeva. See on nii selge töö, et kui Sandellsi žürii heaks kiidab loo, võib seda lõpuksuvise jooksul seal kuuldagi olla. Antti Kuosmanen jää maikule salapärased nupud pöörama, kui ma lahkun korvamadu hummates: sa sa Sandels, see on meie hääl…